Eesti Kunstimuuseumi kullafondist

Pallase lõpetanud Lepo Mikko (1911-1978) oli veendumustelt modernist, kelle jõuliseks loominguliseks stiimuliks kujunes 1950.-1960. aastate vahetuse vaimse vabanemise ja muutuste õhkkond. Neil aastail maalis Mikko rea uueneva maaolustiku ja maastiku poeetilisi käsitlusi. Tema radikaalseimad kunstilised otsingud leidsid aga väljenduse natüürmortides, mille üheks markantseks näiteks on 1958. aasta maal "Natüürmort mandoliiniga". Selles teoses, nagu teisteski analoogilistes töödes, on aluseks kunstniku enda ülesseatud esemeline kompositsioon, mille puhul pole esmatähtsad mitte materiaalsus ja ruumilisus, vaid vormivahekorrad, kontuuride rütmid ning värvipindade dekoratiivsed suhted. Üks Mikko samalaadsete teoste köitvamaid jooni on abstraktsiooni ja eheda mulje täiuslikult tasakaalustatud suhe.