Küüditamine

1940 Punaarmee toel Eestis kehtestatud kommunistlik režiim korraldas lisaks hukkamistele ja sunnitöölaagrisse saatmistele massilisi küüditamisi, mille eesmärk oli Eesti rahva paremiku perekonniti isoleerimine või otsene hävitamine. Esimesel suurküüditamisel 14.06.1941 saadeti loomavaguneis kohtuotsuseta Eestist Venemaale, peamiselt Kirovi ja Novosibirski oblastisse, üle 10000 inimese, neist ligi 80% naised, lapsed ja vanurid. Paljud surid juba teel või esimese Siberi-aasta jooksul. Teisel suurküüditamisel 25.märtsil 1949 saadeti samal moel Eestist Siberisse üle 20000 inimese, peamiselt paremal järjel talurahvast ja neid, kelle mõni pereliige oli nõukogude korra vastu välja astunud. Osa küüditatuist jäi võõra maa mulda, osal avanes aastast 1956 võimalus kojupöördumiseks, kus aga ootasid uued repressioonid. Selle margiplokiga mälestame stalinliku genotsiidikuriteo ohvreid.