1939. aastal oli Eesti suurel määral rahvuslikult homogeenne maa, kus eestlased moodustasid elanikkonnast 89 protsenti. Pärast ligi 50 aastat kestnud Nõukogude okupatsiooni oli eestlaste osatähtsus kahanenud 60 protsendini. Valdaval osal nõukogudeaegsetest immigrantidest puudus Eesti kodakondsus.
Pärast iseseisvuse taastamist alanud integratsiooniprotsessi tulemusena said aastatel 1992-2005 Eesti kondakondsuse naturalisatsiooni korras üle 138,000 inimese ning novembri lõpu seisuga 2005 oli riigi 1,35 miljonilist elanikkonnast kodakondsuseta isikuid jäänud 136 533. Riiklik integratsiooniprogramm on seadnud eesmärgiks anda Eesti kodakondsus vähemalt 5000 inimesele aastas. Oluliselt kiirendas integratsiooni tempot Euroopa Liiduga ühinemine 2004. aastal. Inimõigused on Eestis tagatud kõigile elanikele, näiteks saavad mittekodanikud osaleda kohalikel valmistel.
Muukeelse elanikkonna paremaks integreerimiseks hakatakse 2007. aastal Eesti vene koolides osasid aineid õpetama eesti keeles, mis peaks parandama ka vene perekondadest noorte väljavaateid tööturul.