100 aastat eesti maatõugu veiste tõuraamatut

Rohkem kui 100.aastat tagasi said eesti maatõu kasvatajad aru, et häid toodangutulemusi saadakse maatõu lehmadelt ainult sel juhul, kui on võimalik teha valikuid loomade hulgas. Selleks oli vaja hakata veiste põlvnemisandmeid, välimikku ja toodanguandmeid kirja panema. Seega hakati maakarja andmeid dokumenteerima, st asutati 1914.a tõuraamat. Esimesed loomad võeti tõuraamatusse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi Vahi talu karjast 21.augustil. 1914.a. Tõuraamatusse võtmise tingimused on erinevatel ajaperioodidel olnud erinevad. Algusaastatel oli põhieesmärk tõutüübile sobivate veiste leidmine ja nende põlvnemise kindlakstegemine. Alates EK Seltsi loomisest 1920 oli aretussihiks saada maakarjast ühevärviline valkjaspunane ja nudipealine tõug, väikese kuni keskmise raskusega, tugeva kehaehitusega ja pika kasutuseaga, vastupidav, suure toodanguga, eriti suur piima rasvaprotsent ja hea tasuvusega piimakari. Kaasajal tähendab tõuraamat kontrollitud põlvnemisega maakarja veiste kogumit. Tõuraamatusse kantakse kõik sobiliku põlvnemisega maakarja lehmad ja lehmikud. Pullidele on rangemad nõuded, pull ise ja tema ema uuritakse geneetiliselt, hinnatakse, mõõdetakse ja fotografeeritakse ning pulli emale on nii välimiku kui toodangunõuded. Alates 1985. aastast on maatõugu veiste tõuraamatu andmed ka elektroonilises andmebaasis Jõudluskontrolli Keskuses. 1914-2010 on tõuraamatusse võetud 10039 maatõugu lehma ja lehmikut, 1769 pulli, kokku 11808 maatõugu veist.