Eesti fauna- siil

Margiseeria "Eesti fauna" järjekordsel margil on kujutatud harilikku siili. Hämarikus ja öösel aktiivsed siilid on valdavalt loomtoidulised, kes sööb putukaid ja mitmesuguseid teisi selgrootuid aga ka konni, sisalikke, madusid, hiiri, kellest nende jõud üle käib. Lisaks söövad nad vähesemal määral ka marju ja puuvilju. Toidu leidmisel kasutab peamiselt haistmismeelt. Elupaigana eelistavad siilid leht- ja segametsi aga ka parke, aedu ja vanu talukohti. Siili seljapoole karvad on muundunud okasteks, mis on tõhusaks kaitseks vaenlaste vastu. Oma eripärase välimuse tõttu on siil sageli esinev tegelane meie rahvajuttudes sh eeposes. Harilik siil on levinud Lääne- ja Põhja-Euroopas, sh. Briti saartel ning Fennoskandias, Eestis, Lätis ja Loode-Venemaal. Eestis on ta laialt levinud üle kogu maa. Inimese kaasabil on ta levinud ka mitmetele väiksematele meresaartele. Eestis esineb kaks siililiiki. Välimuselt ja elukommetelt sarnasest ja meil vaid Lõuna-Eestis levinud kaelussiilist (Erinaceus roumanicus) erineb harilik siil ühtlase halli kõhualuse poolest. Kaelussiilil on kurgualune aga vahel ka kõhupool laiemalt valge.