Eesti maalikunsti klassikud

JOHANN KÖLER (1826–1899) oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Ta pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile. Peterburi Kunstide Akadeemia lõputöö eest pälvis Johann Köler väikese kuldmedali. Köler võttis osa eestlaste rahvusliku liikumise algatustest, olles vahendajaks eesti rahvuslaste ja Venemaa võimuorganite vahel. 

KONRAD MÄGI (1878–1925) oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Kuigi tema loominguline karjäär kestis vaid 20 aastat, mõjutas ta oluliselt nii oma aja kunstipilti kui ka järgnevaid arenguid. Lisaks kodumaal maalitule pärineb oluline osa tema loomingust reisidelt Soome, Taani, Norrasse, Prantsusmaale, Itaaliasse ja Saksamaale. 

KARIN LUTSU (1904–1993) omanäoline maalilooming on üks huvitavamaid ja intrigeerivamaid 1920.–1930. aastate Eesti kunstis. 1944. aastal põgenes Karin Luts Rootsi, kus pühendus jäägitult kunstile. 1950. aastate keskel leidis ta maalimise kõrval uue väljakutse graafikas, millega pälvis suurema tähelepanu ja rahvusvahelise tunnustuse. 

FELIX RANDELI (1901–1977) kubistlikud maalid on suurejoonelised, tugeva vormiüldistusega, ent kujundi terviklikkust säilitavad kompositsioonid. Julge ja särav koloriit keskendub punaste toonide rütmikale. Tema teoseid on eksponeeritud näitustel alates 1924. aastast. Kunstniku sõjajärgse loomingu paremiku moodustavad šaržid 1950. aastate lõpust.