Eesti maakonnad

Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks on välja kujunenud sajandite jooksul ning seda on aeg-ajalt kohandatud vastavalt ajastust tulenevatele vajadustele. 

Eesti haldusjaotuse alged ulatuvad muinasaega. Haldusjaotuse kujunemine algas muinaskihelkondadest, mis olid ajalooürikuist teada olevalt olemas juba 12. sajandi lõpul. Algselt oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandushuvidega külade liit. Kihelkonnas asus tavaliselt keskne linnus ja kihelkonna juhiks oli vanem. 13. sajandi alguses oli Eesti alal 40–45 kihelkonda. Lähestikku asuvate kihelkondade liidud panid 13. sajandil alguse maakondadele.

Muinasajal kujunesid Eestis välja kaheksa maakonda ja mõned iseseisvad kihelkonnad. Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad. Maakonnad olid Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Rävala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Iseseisvad kihelkonnad olid Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga. 

Aastal 2023 koosneb Eesti territoorium 15 maakonnast, millest 13 asuvad mandril ning 2 saartel. Maakonnad on: Harju, Hiiu, Ida-Viru, Jõgeva, Järva, Lääne, Lääne-Viru, Põlva, Pärnu, Rapla, Saare, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru. Pindalalt kõige suuremad on Harju ja Lääne-Viru maakond ning väikseimad Hiiu ja Lääne maakond.