EUROPA - astronoomia

Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kultuuriloo, ulatudes tagasi vanaaega ning saades alguse esiaja kultusest. Kui astronoomia kujutas algselt endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest ning varajases astronoomias vaadeldi ja ennustati nähtavate taevakehade liikumist, siis tänapäevases mõttes on astronoomia ehk täheteadus teadusharu, mis uurib eelkõige kosmiliste objektide ja Universumi kui terviku füüsikalist olemust. Eesti täheteadlaste oluliste saavutuste hulka kuulub 1977. aastal Jaan Einasto poolt koos kolleegidega rahvusvahelisel astronoomia-alasel sümpoosionil Tallinnas esitatud avastus Universumi rakulise suuremastaabilise ehituse ehk kärgstruktuuri kohta, mis põhineb galaktikate ja nende süsteemide ruumjaotusel. Selgus seniarvatust teistsugune Universumi struktuur, nimelt rakuline, kusjuures ühe raku läbimõõduks on ligi 400 miljonit valgusaastat. Raku mõõtmed on tohutud, isegi valgusel ei jätku aega Universumi eluea jooksul vahetada informatsiooni rakkudevõrgu erinevate servade vahel. Korrapärast rakkude paigutust võib võrrelda meekärjega, kus samuti rakud paigutuvad korrapäraselt.