EUROPA - väikekannel

Eestlased on põhjamaise loodusrahvana tihedalt seotud muusikaga. Kogu nende elu ja uskumused käivad rahvamuusikaga sama sammu alates lapse kiigutamisest hällis kuni inimese saatmiseni teispoolsusesse. Kõiges on olnud oma seaduspära, harmoonia, tavad. Rahvapillid pole olnud lihtsalt muusikariistad vaid elu olulisematel puhkudel kasutatavad maagilised abivahendid, millega lisaks musitseerimisrõõmule püüti mõjutada oma elu edasist käiku - vältida halba õnne ja suurendada jõukust. Loodusega seotud ka vanemad eesti rahvapillid, mis otse loodusest tehtud - karjapasun, vilepill, roopill, lehepill, sikusarv. Euroopa osana on eesti rahvapillideks saanud ka välismaise päritoluga pille - torupill, hiiukannel, moldpill. Markidel kujutatud väike kannel ning Teppo lõõtspill olid ja on tänapäevani ühed kõige populaarsemad ning samas meile iseloomulikud rahvapillid. Väikekannel - vanimat tüüpi eesti kannel on siinses regioonis olnud kasutusel vähemalt paar tuhat aastat. 6-12 keelt tehti hobusejõhvides, lambasooltest, hiljem vasktraadist. Esimene kirjalik dokument väikekandle kohta Eestis pärineb 1579. aastast, kui kõrtsikakluse käigus löödi lihunike seltskonnas kaklejale vastu pead "mittesaksa harfiga". Lõõtspill (ka lõõts, härmoonik, korts, põrguorel) tuli Eestisse meremeeste ja kaupmeestega alles 19. sajandil, kuid sai siin kiiresti populaarseks. Head lõõtsamängijad olid vanade pidustuste, pulmade korraldamisel üheks võtmeisikuks, kelle tõttu võidi muuta ka pidustuste kuupäeva. Kõige kuulsama Eesti lõõtsameistri, August Teppo (1875-1959), pillidega mängitakse ka tänapäeval.