Tallinna esmamainimine 800

Tallinna esiajalugu algab linnalähedasest Irust, kuhu I aastatuhande teisel poolel ehitati linnus, mille juures paiknes ka asula. Teadmata põhjustel jäeti see kindlustus 11. sajandi keskpaiku maha ja praegusele Toompea künkale rajati Lindanise linnus, mida võib tinglikult pidada muinasmaakonna Rävala keskuseks. 

Esimesed usaldusväärsed kirjalikud andmed Tallinna kohta pärinevad Läti Henriku kroonikast. Kroonika kirjelduse kohaselt maabus 1219. aasta juunis Lindanise linnuse all Taani laevastik kuningas Valdemar II juhtumisel. 15. juunil 1219 toimus tulevase Tallinna kohal taani ja eesti vägede vahel lahing, milles taanlased saavutasid raske võidu. Legendi järgi pöördus lahinguõnn taanlaste kasuks pärast seda, kui taevast langes valge ristiga punane lipp – praegune Taani riigilipp Dannebrog. 13. sajandi lõpus ühines Tallinn Hansa liiduga. 

Ajendatuna sisepoliitilistest raskustest ja rahapuudusest, müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused koos Tallinnaga 1346. aastal Saksa Ordule. Tallinnast sai ordulinn. Tallinna kaubanduse areng rajanes juba 13. sajandi jooksul saadud privileegidele. 1265. aastal sai Tallinn müntimisõiguse, 1346. aastal aga laokohaõiguse. Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond andsid 1561. aastal end Rootsi võimu alla, sel ajal sai Tallinnast uue administratiivse üksuse – Eestimaa kubermangu – keskus. 

Aastatel 1700-1721 laastas Läänemere-piirkonda Põhjasõda. Peamisteks vastasteks olid Rootsi ja Venemaa, kes sõdisid ülemvõimu pärast sellel territooriumil. 1710. aasta 29. septembril kapituleerus Tallinn võitluseta Vene vägedele. 19.-20. sajandi vahetusel sai Tallinnas uut elujõudu eestlus. Tallinnast sai aastal 1991 taasiseseisvunud Eesti Vabariigi pealinn.